Käi ja koo! 

Tekst: Astri Kaljus, Lüüli Kiik. 

Artikkel ilmus ajakirja “Käsitöö” 2012. a suvenumbris.

Maikuu kaheteistkümnendal päeval sai Viljandimaal toimunud Heimtali laadal kokku seltskond, kel oli huvi võistelda käigupealt kudumises. See esmapilgul veidrana tunduv võistlus – „Käi ja Koo 2012“ sai teoks Lossi Gildi käsitööliste eestvedamisel. Veebruaris oli gild täiskoosseisus osalenud Kolkjal toimuval tõukekelguvõistlusel ning saanud innustust korraldada üks ehtne käsitööliste mõõduvõtt, milles ka paras kogus huumorit sees oleks.

Esimesest üleriigilisest kudumisvõistlusest võttis osa kolm neljaliikmelist võistkonda. Võistlusele andis rahvusvahelise mõõtme inglanna Felicity Fordi osalemine.

Võisteldi viie vardaga kudumises, kusjuures kõikidel võistkondadel oli kasutada ühesuguse jämedusega vardad ja lõng. Lisaks kuulus kohustulikku võistlusvarustusse vardakott, milles asus võistluse ajal lõngakera. Teatevahetuste käigus anti kudumistöö koos vardakotiga järgmise vahetuse võistlejale üle. Igal võistlejal tuli kudumise ajal maha kõndida u 100 meetrine lõik, mille läbimiseks kulus keskmiselt minut. Võitja selgitamiseks liideti kokku kudumi kvaliteet, kootud ringide arv ning distantsi läbimiseks kulunud aeg. Nõnda juhtuski, et võitjaks kuulutati teisena finišeerunud võistkond koosseisus Kristina Saar, Age Raudsepp, Külli Jacobson ja Age Alas. Tähelepanuväärne on, et esimese koha saavutanud võistkonda kuulusid julged laadalised, kes omavahel alles stardijoonel tuttavaks said.

Esimese võistluse positiivne tagasiside andis korraljadatele indu jätkata võistluse kaudu käigupealt kudumise propageerimisega. Sest leidus ka neid, kes pahaselt küsisid, miks keegi säärase rumalusega oma aega raiskama peaks.

Võistluse korraldamise üheks eesmärgiks on kudumise (ja ka laiemalt käsitöö tegemise) „avalikustamine“. Paljud naised tegelevad kudumisega koduseinte vahel, kuid ei söenda vardakotti kaasa võtta loengusse, koosolekule või seminarile, kus palju kasulikku aega lihtsalt paigal istudes möödub. Meie esiemad oleks sellist näiliselt tegevusetult istumist vägagi pahaks pannud, kuid tänapäeval kiputakse pigem viltu vaatama neile, kes avalikus ruumis vardad välja võtta julgevad.

Vanasti oli igal naisel kudumine vardakotiga kaasas. Räägitakse, et Kihnu naine ei läinud üle õuegi ilma, et sõrmede vahel vardaid klõbistanud ei oleks. Arvatavasti oli käies kudumine siis sama tavapärane nagu tänapäeval, kui me tänaval jalutades mobiiltelefoniga räägime. Seda, et varrastel on kõikjal kootud, annab tunnistust Eesti Rahva Muuseumi arhiivimaterjal.

Käigupealt on vardaid klõbistanud nii saartel kui mandril elavad naised. Põhiliselt kooti käies mööda külavaheteid, heina- või karjamaale minnes. Saartel ka mere äärde kõndides.

„Kui põllul hobust juhatakse, siis ise istutakse ja kootakse vardu, vankril istudes, hobusega koormaga minnes, teel kõndides, karjas, sööki keetes, randas kalamehi oodates (et neid kaldale jõudes abistada), ikka kootakse vardu.“ EA 47:601, 1948. Kihnu.

Kudumisoskus oli elutähtis, kuna sooje kudumeid läks aastaringselt tarvis. Käies oli kõige mugavam kududa väiksemaid esemeid – näiteks kindaid, mida kulus palju. Kevadel ja sügisel kasutati sõrmkindaid, talvel labakindaid (ka koos sõrmkinnastega) ning eraldi olid töökindad. Samuti olid igapäevaselt kantavad ja pidulikud kindad.

„Kindaid kooti peamiselt talvel aga ka igal ajal kui aega ja lõnga oli. Mõned virgemad perenaised küll kandsid vardakotti ka heinamaal siis lõunatunnis kui mehed söögiund magasid, naised kudusid. Isegi lehmi hommikuti karjamaale ajades oli mõnel naisel vardakott kaelas ja sõrmed kudusid käies. Mõnikord kasvõi asjapärast naabrinaisele külla minnes võeti vardakott kaasa, et kududa teel ja külas juttu rääkides, kus ka üksteise kindaid vaadati ja kirjalõngu arutati.“ KV 196:260, 261. 1966. Häädemeeste.

„Kindaid kujuti aastaringselt e sukavarrast tehti igal vabal minutil. Naised liikusid teel sukavardakott käe otsas ja kudusid. Ja olid harjunud nii tegema, et öösel kui uni ära läks hakkasid pimedas toas kuduma.“ KV 196:11. 1966. Riisipere.

„Enamusis kooti kindaid sügisel ja talvel. Vanasti kooti kindaid ja tehti sukka teel käies kui kaugemale heinamaale mindi pidi ikka suka kott kaasas olema. Naisterahvas ei tohtinud vahtida tal pidi alati tegevus olema ja näpud liikuma ka last imetades.“ KV 185:505. 1966. Haljala.

Seda, et eestlased on läbi aegade olnud varrastel kudumises tegijad, näitavad muuseumikogudes olevate silmkoeesemete tohutud kogused. Eesti aladel ulatub silmuskudumise traditsioon kaugesse minevikku. Esimene silmkoeleid Eestis on pärit 13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest Kirde-Eestist Jõugalt muistsetele vadjalastele kuulunud kalmest. Teada olevalt on see vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Varrastel kudumise oskus levis üle Eesti 17. sajandi jooksul. 19. sajandil on Eestis varrastel kootud nii kirjatud kui vikeldatud mustritega kindaid, sukki, sokke, sääriseid, mütse ning sama sajandi lõpus kampsuneid ja rätte. Eriti usinad olid saarte naised, kes on silmkoeesemeid teinud ka müügiks. Silmuskudumisega tegelesid eelkõige naised.

„Pole kuulnud, et mõni meesterahvas kooks varrastel.“ KV 196:78. Muhu.

Mõningaid erandeid leidus töövõimetuks jäänud meeste hulgas. „Matse Villem ikke kudus ka kindaid (olli vigane mees käis karguga). Terve mees pole küll kudunud.“ KV 185:187. Hiiumaa.

Põhjuseks miks on silmkoes esemeid nii suurel hulgal valmistatud, võib pidada kindlasti praktilist vajadust. Sügisel ja talved andsid villased silmkoeesemed sooja. Pakasega õues liikudes või saaniga sõites, pidi kõiki rõivaesemeid olema kindlasti topelt. Kinnaste puhul, mida on kõige rohkem kootud, olid kasutusel igapäevaselt kantavad ja pidulikud kindad ning eraldi veel töökindad. Töökindad olid olulised just meestetööde puhul seda nii merel kalapüügil, hülgeid küttides kui ka metsatöödel.

Teiseks põhjuseks võib pidada rituaalset tähendust. Eesti pulmatraditsioonis on pulmaandide ehk veimede hulka kuulunud palju varrastel kootud esemeid. Näiteks Kihnu käsitöömeistri Rosaali Karjami pulmas välja jagatud veimede hulgas oli, 44 paari sukki, 28 vööd, 20 paari sokke, 20 paari sõrmkindaid ja 117 paari labakindaid.

Järgmine „Käi ja Koo“ võistlus toimub tuleva aasta mais. Seniks kutsub Lossi Gild kudujaid esiemade eeskujul aega produktiivselt kasutama ning kuduma kõikjal, kus selleks võimalust on.

 

Allikad:

Aavik S. (koostaja) 2009. Ärma Roosi. Elumõnu. Pärnu.

Konsin K. 1972. Silmkoeesemed. Tallinn.

Tomberg R. 2007. Vatid, troid, vamsad – silmkoelisi kampsuneid Lääne-Eesti saartelt.Tallinn.